Igatsus

Pärast pikka harutamist, armastamist ja vihkamist, hävitamist ja loomist, olen ma lõpuks ometi valmis saanud oma pluusi.

Postituse pealkiri on sellepärast "Igatsus", et pluus on valminud teadmises, et ma ei näe ühte inimest nüüd taaskord väga pikka aega...

Sädelev edevus

Õmblustööde vahepeale üks postistus kaelakeest, mis valmis ei tea, kui kaua aega tagasi, aga pole mu laiskuse tõttu veel blogisse jõudnud

Mured ja rõõmud

Emotsioonitus on sõna, mis mind praegu kirjeldab. Usun, et igaüks, kes on õige pisut puutunud kokku õmblemisega, teab, mis tunne on harutada üles pool oma suure vaevaga tehtud tööst. Kõigepealt on suure "Hurraaa!!" 'ga valmis õmmeldud peaaegu kogu riideese, emotsioonid laes ja näol rõõmus naeratus, siis aga on avastatud üks pisiviga, mis kohe kindlasti mitte ei kannata kriitikat ning on vaja likvideerida. Rõõm vaibub pisut. Väikesest veakesest kasvab suur segadus, lumepall suureneb, vigu tuleb juurde, aga neid parandada pole sugugi lihtne. Üritad ja üritad, lõpuks keerad veel suurema käki kokku, kui enne. Emotsioonideks on viha ja tusadus. Ja siis ei jää enam muud üle kui karjuda appi kääre... ja asuda - üllatus-üllatus - harutama. Viha kaob pikapeale... Ja üldse puudub igasugune emotsioon, lihtsalt tuimalt hävitad enda nii püüdlikult loodut...

Suveromantika

Minu lauapealsest segadusest hakkab saama midagi asjalikku. Eile õhtul sain valmis oma kaua igatsetud suvekleidi.

Uus haigus

Ma olen haige. Jälle. Ma pole paranenud. Pärlinarkomaania on endiselt alles, aga selle kõrvale on lisandunud uus haigus - õmblemine. Kangapoes kulub tunde, sest peas mõlkuv ostunimekiri on nii umbes meeter pikk. Müüja pilk oli pisut üllatunud, kui lasin tal endale mõõta 10 m pitsi ja lugeda välja 20 nööpi... Lisaks veel mitu-mitu kangast. Aga ainult nii saab seda haigust ravida. Mu tuba pole praegu just eriti korras. Kohe kindlasti mitte ei saa seda öelda mu laua kohta.

Kunagi peaks sellest segadusest saama pluus, kleit ja jakk. Loodetavasti lähitulevikus.